Estnisch


 JÜRGEN JANKOFSKY

 

 

 

ANNA HOOD

 

 

Üks

 

„Ebaõiglane,“ hüüdis Anna, „see on alatu, nii alatu!“

Televiisoris sumpas üks põgenik merest välja. Ta kandis kätel last, surnud last. Ettevaatlikult, peaaegu õrnalt asetas ta selle rannale, põlvitas maha, tõstis pilgu taevasse. Rannariietes turistid, ka lapsed, astusid lähemale, vahtisid. Ei, see polnud film, vaid uudistesaade, kõik oli ehtne, äsja juhtunud.

Anna tõstis käed silme ette, raputas pead. Pildid aga ei kadunud. Ja meres hulpis veel põgenikke. Ja silmapiiril läks järgmine paat ümber.

Loomulikult ei näinud ta selliseid pilte esimest korda, kuid täna oli see lihtsalt kuidagi liig mis liig.

Uudistesaate juht ütles, et kes tahab aidata, võib teha annetusi, igal ajal.

Anna jooksis oma tuppa ja otsis hoiupõrsa välja. Alles eile olid taat ja memm sinna hulga raha juurde pistnud, puhkuse tarbeks. „Head reisi! Lõbutse hästi!“ Aga oli kujuteldamatu, et tema lesiks koos emme ja issiga palmide all ja samal ajal juhtuks see, mida ta telekast nägi... Ei! Palun mitte!

Ta tõstis hoiupõrsa kõrgele pea kohale ja – plartsti! purunes see põrandal kildudeks. Mündid veeresid igale poole laiali.

„Mis siin toimub?“ Ema tuli jooksuga köögist. „Mida sa ometi teed?“

„Ma tahan annetada,“ vastas Anna ja osutas televiisori poole. „Kas sa aitad mind?“

„Jah, aga ...“

„Alatus,“ ütles Anna, „ühed päevitavad seal, kus teised surevad – see peab lõppema, ükskord ometigi lõppema!“

 

 

Kaks

 

Robin laksas peoga vastu nätsuautomaati.

„Paganas!“ kirus ta. „Kui palju pean ma siia veel raha sisse pistma? Miks küll midagi välja ei tule?“

Anna jälgis, kuidas Robin vihaselt oma püksitaskutes sobras. Ent enne, kui poiss oleks jõudnud järgmise mündi automaati toppida, hüüatas ta: „Oota!“

Kõikidelt teistelt oma klassi lastelt oli Anna juba küsinud, kas nad tahaksid ka teha midagi õiglasema maailma heaks, häda, viletsuse, kannatuste vastu. Aga kõigil oli mingi ettekääne: kes oli rahakoti koju unustanud ja teistel polnud parasjagu aega, miskit oli vaja veel hädasti õppida, kolmandad pidid kõigepealt oma vanematelt küsima ning mõni väitis, et võib-olla teeb homme midagi.

Robin uuris silmanurgast nätsulehte, mille Anna oli oma koolikotist välja õngitsenud; selle ümbris oli küll veidi närune, aga ikkagi parem kui mitte midagi. Ja ta kuulas kannatlikult, mida Anna rääkis – kui talumatu on näha nii kohutavaid pilte telekast ja üldse. Ning tõepoolest andis Robin lõpuks oma mündi annetustele lisaks Annale.

 

 

Kolm

 

Anna annetas ka selle raha, mille issi oli kinkinud talle raske mata-kontrolltöö eest saadud viie puhul. Ning ta palus onudel ja tädidel, onu- ja tädilastel, naabrimeestel ja naabrinaistel, isegi õpetajatel ja lihtsalt tänaval võõrastel inimestel samuti annetada. Siiski ei ununenud need pildid, need õudsed stseenid uudistesaatest. Jah, näis, nagu oleks neid päevast päeva juurde tekkinud, mitte vähemaks jäänud, ja neid pildid, need stseenid muutusid üha hirmutavamaks: üha rohkem merehädas paate, üha rohkem surnuid, üha rohkem kõige selle vahtijaid.

 

 

Neli

 

Robin küsis, kas Anna teab, et temal on üks kuulus, maailmakuulus nimekaim: rohelises vammuses, tabab vibu ja noolega kindlalt märki, kangelane, vapper ja tark, kes röövib rikkaid, et vaestele raha jagada ...

„Robin Hood?“

„Õige,“ kinnitas Robin.

 

 

Viis

 

Anna jäi mõttesse.

„Kas sa arvad,“ küsis ta viimaks, „et kui rikkad annaksid nüüd vaestele raha – nii palju, et neil oleks vähemalt millegi eest süüa ja juua, minna kooli ja siis leida tööd, et nad saaksid elada rahus –, siis sel juhul keegi ei põgeneks?“

„Ma ei tea,“ vastas Robin.

„Vaesed ei lahkuks enam oma kodumaalt, et rännata rikastesse maadesse – ohtlikeil teil üle mere, läbi kõrbete, mägede ja hoolimata okastraadist piiriaedadest?“

„Ma ei tea,“ vastas Robin.

„Kus ma saaksin õppida vibulaskmist?“ päris Anna.

„Ma ei tea,“ vastas Robin.

 

 

Kuus

 

Robin jälgis, kuidas Anna päev päeva järel oma välimust muutis: kõigepealt ilmus ta, juustes roheline lehv, siis olid sõrmeküüned roheliseks värvitud, seljas oli tal roheline pullover, seejärel ka roheline seelik, jalas rohelised kingad, ja kõige lõpuks saabus ta, huuled roheliseks värvitud ja silmalaud rohelised, tal oli roheline käekell, roheline ranits, samuti rohelised käevõrud, ketid ja sõrmused.

Ning mida rohelisemaks ta muutus, seda endassetõmbunum ta oli, paistis kogu aeg millegi üle juurdlevat, ei naernud, hoidis teistest kõrvale, isegi Robiniga rääkis veel vaevu.

Võimalik, et ta poleks üldse märganudki, et Robin tuli ühel päeval kooli, roheline nokkmüts peas, kui õpetaja poleks korduvalt nõudnud, et poiss selle rohelise asjanduse vähemalt tunni ajal ära võtaks.

„Roheline sobib sulle!“ ütles Anna.

„Sulle samuti,“ vastas Robin.

Mõlemad muigasid.

„Robin Hood oli alati rõõmus,“ teatas Robin, „alati valmis vestlema, alati tegutsemislusti täis.“

„Kust sa seda nüüd tead?“

„Noh, ma lugesin temast natuke, Internetist ja nii.“

„Hea küll,“ ütles Anna, „ja siis?“

„Üksipäini poleks Robin Hood midagi saavutanud, absoluutselt mitte midagi – ilma truude kaaslasteta, ilma oma salgata poleks ta iial kulda kätte saanud, poleks saanud tegutseda õigluse nimelt, mitte iial!“

„Hm,“ mõtles Anna järele. „Sa arvad ...?“

„Loogiline!“ ütles Robin.

„Hea küll,“ sõnas Anna ja ulatas Robinile ühe rohelise sõrmuse. „Tere tulemast Anna-Hoodi-salka!“

 

 

Seitse

 

Anna uuris nüüd ise ka Internetist ja avastas, et Robin Hoodi ja tema truid kaaslasi nimetati lindpriideks. Ja nende, väljaspool seadust olevate jaoks oli seaduseks võtta rikastelt ja anda vaestele.

Veel leidis ta, et Robin Hood võttis rikastelt enamasti vaid poole kullast, rahast või ehetest, selleks et need taeva pärast ise vaeseks ei muutuks.

Ja lõpuks luges ta, et sajandite eest peeti Inglismaal Robin Hoodi mänge, kus lauldi ja tantsiti, loeti värsse ette, tehti näomoonutusi ja võlutrikke, žongleeriti ja turniti, ning rikkad andsid lõpuks vabatahtlikult vaeste jaoks raha, ohtralt. Robin Hoodi mängud toimusid alati Robin Hoodi päeval, 1. mail.

 

 

Kaheksa

 

„Suurepärane,“ hüüdis Robin, „täna on esimene mai, tule!“

„Kuhu sa tahad minna?“

„Sinna, kuhu kõik rikkad ikka alati lähevad, sinna, kus on raha – panka!“

Ja juba haaras ta Annal käest kinni ning nad jooksid koos läbi linna.

Panga ees aga seisid juba ühel pool vanad mehed ja vanad naised, hoides punaseid lippe ja punaseid loosungeid, ning puhusid kõrvulukustavalt punaseid signaalvilesid. Teisel pool seisid mitte just palju nooremad mehed ja naised mustade lippude ja mustade loosungitega ning püüdsid vilekoorist üle karjuda. Nende vahel oli politsei. Ja kui kõik korraks hinge tõmbasid, rääkis poodiumil üks vana kõnemees raha võimust, mis allutab endale töölised ja töötajad kõikides maades, kogeledes luges ta paberilehelt veel mingid laused ette, millest Anna ja Robin midagi aru ei saanud, ka parima tahtmise juures mitte.

Enne kui nad oleksid jõudnud kahekesi hakata laulma või tantsima, värsse lugema, näomoonutusi ja võlutrikke tegema, žongleerima või turnima, peletati neid ebaviisakalt minema:

„Siin pole laste mängukoht!“

„Siin on esimene mai, töörahva püha!“

„Saite aru?“

 

 

Üheksa

Tähelepanu, lapsed! kirjutas Anna Internetti. Kes on ebaõigluse vastu? Kes on lindpriide seaduse poolt? Me moodustasime Anna-Hoodi-salga! Kas lööte kaasa? Anke endast märku!

 

 

Kümme

 

Ei möödunud palju aega, kui Anna sai Interneti kaudu kogu maailmast kirju.

Kõigepealt andis endast märku Otto: Mina löön kaasa!

Siis Achmed, Armen, Amo, Sovanni ja Akira.

Maria tahtis teada, kas ta tohib Anna üleskutse teise keelde tõlkida.

Muidugi!

Svetlana tahtis teada, kas ta tohib Anna üleskutse teistele lastele edasi saata.

Muidugi!

Indira tahtis teada, kas ka tõlgitud üleksutset tohib teistesse keeltesse tõlkida ja edasi saata.

Muidugi! Muidugi! Muidugi!

See oli lumepalliefekt: nüüd tahtsid ka Giso ja Zlatko, Haile, Bageshree, Manon ja Thijs, Angeta, Eylül ja Sarah, José, John, Györgi ja Giovanni, Ling, Rui, Dschingis, Malaika, Vainö, Xabi, Yaala, Hrafnhildur, Bintang, Odysseus ja Waluyo, Naira, Mowan, Ernesto ja Janko, Jeanette ja Yasmin, Karamba, Patrick, Reto, Nanuq, Ngunoue, Sven, Zachary, Narumol, Hoa, Gabija, Radu, Tenzin ja Soo-Jung kaasa lüüa.

Tere tulemast!

 

 

Üksteist

 

„Oled sa lugenud,“ küsis Robin, „millised ideed meie uutel salgaliikmetel puha on? Et mida me peame tegema?“

„Muidugi olen,“ vastas Anna. „Vaatame, mida me saame teha!“

Oli tehtud ettepanek, et kõik lapsed, kes on pidanud hommikust söömata kooli minema, kutsutakse rikaste poolt lõunasöögile, mis koosneb vähemalt kolmest käigust: supp, praad, magustoit. Otsekohe!

Või et kõik lapsed streigiksid nii kaua, kuni rikastele kehtestatakse maks, kogu maailmas, ja et kõik lapsed teevad alles siis jälle koduseid ülesandeid, kontrolltöösid ja vastavad tundides, kui kõik, kes ei teeni raha tööga, vaid rahaga, peavad alati poole oma kasumist ära andma. Naksti!

Või et kõik inimesed saavad lihtsalt raha selle eest, et nad on inimesed, olgu noored või vanad, naised või mehed, paksud või kõhnad, kollased, pruunid, valged või mustad, vaesed või rikkad – kõik saaksid igal maal iga kuu ühepalju raha ja nimelt nii palju, et keegi ei peaks enam nälgima või janu kätte surema, et igaüks saaks elada, koolis käia ja seejärel kenasti töötada, et ausalt teenitud raha eest oma soove täita, jah, kõiki soove, mis tal iganes on, ja seda seal, kus ta ennast koduselt tunneb, kus on tema kodumaa. Kogu maailma rikkusest piisab ometi kõikide inimeste jaoks, kõikjal – okei?

 

 

Kaksteist

 

„Palun rõõmsa näoga!“

Robin juhatas Annat, kes seisis oma rohelistes asjades suure pangahoone ees, ühele ja teisele poole.

„Veel üks samm edasi. Just, ja nüüd keskele, nii on hästi, väga hea!“

Ja siis pani Robin veel oma rohelise nokkmütsi Annale pähe ning pildistas teda klõps! ja klõps! ja klõps! ikka ja jälle.

Ning kõige ilusama foto riputas ta kohe Internetti üles: Parimate tervitustega Anna Hoodilt!

Kodus kirjutas Anna sellele lisaks: Varsti saabub 1. juuni – lastekaitsepäev. Hakkame nüüdsest peale meie päeva nimetama Robin-Hoodi-päevaks! Me riietume rohelisse, midagi rohelist leiab kindlasti igaüks: rohelised sokid või rohelise peapaela, või võtta kätte roheline pliiats või palmileht või lihtsalt rohukõrs – me läheme niisiis Robin-Hoodi-päeval rohelises sinna, kus on raha, pankadesse või rikaste juurde koju, nii nagu me ju ka kõikide pühakute õhtul kõik kohad läbi käime! Kuid me ei nõua siis kommi ega ähvarda trikkidega, ei, me ei nõua almust, vaid õiglust! Jah, kõikidele! Ja kes meid välja naerab või minema peletab, seda pildistame ja riputame foto Internetti üles. Järgmisel Robin-Hoodi-päeval hakkab juba rohkem rohelisi lapsi õiglust nõudma, palju rohkem – ja ülejärgmisel ja üle-ülejärgmisel veelgi rohkem! Lumepalliefekt!

Robin küsis Annalt, kas ta tohiks ka veel midagi lisaks kirjutada.

„Muidugi!“

Niisiis Robin kirjutas: Ärge unustage, et me saame vanemaks – ja siis juhime meie maailma!

Kärmelt kirjutasid nüüd lapsed kõikidest maadest vastu: Jah, jah, jah – me lööme kaasa!

Üks kui teine tahtis veel midagi teada, näiteks kas on lubatud ka rohelised prillid, kas tohib loosungeid maalida või ka filmida.

Jah, jah, jah!

Ja 1. juunil, Robin-Hoodi-päeval, kirjutas Anna siis veel ainult: Hakake pihta!

 

 

 

Übersetzung / Tõlkinud: Piret Pääsuke